Möödasõidutehnika. |
Ohutuks möödasõiduks peab autodel olema küllaldane kiiruste vahe. Hoidudes eesliikujale nii lähedale kui võimalik, on sõidutee halvasti nähtav ja kiiruste vahe puudub.
Vajalik möödasõiduteekond sõltub nüüd auto kiirendusest, mis suurel kiirusel ja otseülekandel jääb väikeseks.
Vilunud juhid toimivad teisiti. Nad hoiduvad eessõitjast kaugele ja annavad suunamärguannet, kuni selgub, et möödasõit on ohutu ja eessõitja möödasõidust teadlik. Siis jälgivad, kas pole tagantlähenejaid, lülitavad sisse madalama käigu ja suurendavad kiirust.
Nii saavutatakse suur kiiruste vahe ja möödasõit võtab vähe aega. Vastuliikuja olemasolu korral hakatakse kiirust koguma ajal, mil see jõuab eesliikujaga kohakuti.
Möödumisel valitakse külgmine vahekaugus (intervall) seda laiem, mida suurem on autode kiirus.
Kiirusel 60 km/h peab see olema ligikaudu meeter. Kunagi ei sõideta aga teepeenrale, sest see võib olla pehme ja libe, mistõttu auto kaotab juhitavuse.
Möödasõit lõpetatakse selliselt, et see, kellest mööduti, ei pea pidurdama ega suunda muutma.
Õigesti tuleb tegutseda ka siis, kui endast möödutakse. Kõige rohkem halvendab möödasõidutingimusi eesmise auto kiiruse suurendamine. Kui eessõitev juht märkab oma teepoolel takistust ja autod liiguvad juba kõrvuti, peab ta kiirust vähendama, ja kui vaja, seisma jääma.
Võib juhtuda, et sõidetakse mitmekesi aeglase liiklusvahendi kannul. Kui nüüd möödasõidu alustamisel jääb märkamata, et ka endast sõidetakse mööda, satub tagumine auto väga raskesse olukorda. Ta peab järsult pidurdama. Vastasel korral tekiks tal kahekordne möödasõit, mis on keelatud, sest kiirus läheks suureks ja sõidutee jääks kitsaks. Lisaks sellele aheneb viimase auto vaateväli.
Kõige kriitilisem olukord tekib ootamatul vastuliikuja nähtavaleilmumisel. Nüüd on juhtide koostöö ainus, mis võimaldab rasket avariid vältida.
Kuidas aga õigesti otsustada, mida teine auto teha kavatseb? Nii üheaegne kiiruse suurendamine kui ka eessõitja pidurdamine saavad saatuslikuks.
Kõige õigem, mis eessõitja teha saab, on keerata nii palju paremale, kui sõidutee laius lubab. Kuni möödasõitja otsus pole selgunud, ei tohi eessõitja kiirust muuta.
Kui ka vastuliikuja sõidab parempoolsele teeservale, mahuvad külmaverelise tegutsemise korral kolm autot teele kõrvuti. Peale selle jääb möödujale võimalus pidurdada ja siis paremale'pöörata. Kiiruse suurendamisest võib abi olla ainult möödasõidu lõppetapil sõidutee parempoolsele osale suundumisel. Kui autod on aga alles kõrvuti ja selle kiirus, kellest möödutakse, suur, laheneb olukord palju kiiremini pidurdamisega. Ühtlasi jätab pidurdamine vastuliikujale aega oma kiiruse vähendamiseks ja suuna muutmiseks.
« Tagasi
Vajalik möödasõiduteekond sõltub nüüd auto kiirendusest, mis suurel kiirusel ja otseülekandel jääb väikeseks.
Vilunud juhid toimivad teisiti. Nad hoiduvad eessõitjast kaugele ja annavad suunamärguannet, kuni selgub, et möödasõit on ohutu ja eessõitja möödasõidust teadlik. Siis jälgivad, kas pole tagantlähenejaid, lülitavad sisse madalama käigu ja suurendavad kiirust.
Nii saavutatakse suur kiiruste vahe ja möödasõit võtab vähe aega. Vastuliikuja olemasolu korral hakatakse kiirust koguma ajal, mil see jõuab eesliikujaga kohakuti.
Möödumisel valitakse külgmine vahekaugus (intervall) seda laiem, mida suurem on autode kiirus.
Kiirusel 60 km/h peab see olema ligikaudu meeter. Kunagi ei sõideta aga teepeenrale, sest see võib olla pehme ja libe, mistõttu auto kaotab juhitavuse.
Möödasõit lõpetatakse selliselt, et see, kellest mööduti, ei pea pidurdama ega suunda muutma.
Õigesti tuleb tegutseda ka siis, kui endast möödutakse. Kõige rohkem halvendab möödasõidutingimusi eesmise auto kiiruse suurendamine. Kui eessõitev juht märkab oma teepoolel takistust ja autod liiguvad juba kõrvuti, peab ta kiirust vähendama, ja kui vaja, seisma jääma.
Võib juhtuda, et sõidetakse mitmekesi aeglase liiklusvahendi kannul. Kui nüüd möödasõidu alustamisel jääb märkamata, et ka endast sõidetakse mööda, satub tagumine auto väga raskesse olukorda. Ta peab järsult pidurdama. Vastasel korral tekiks tal kahekordne möödasõit, mis on keelatud, sest kiirus läheks suureks ja sõidutee jääks kitsaks. Lisaks sellele aheneb viimase auto vaateväli.
Kõige kriitilisem olukord tekib ootamatul vastuliikuja nähtavaleilmumisel. Nüüd on juhtide koostöö ainus, mis võimaldab rasket avariid vältida.
Kuidas aga õigesti otsustada, mida teine auto teha kavatseb? Nii üheaegne kiiruse suurendamine kui ka eessõitja pidurdamine saavad saatuslikuks.
Kõige õigem, mis eessõitja teha saab, on keerata nii palju paremale, kui sõidutee laius lubab. Kuni möödasõitja otsus pole selgunud, ei tohi eessõitja kiirust muuta.
Kui ka vastuliikuja sõidab parempoolsele teeservale, mahuvad külmaverelise tegutsemise korral kolm autot teele kõrvuti. Peale selle jääb möödujale võimalus pidurdada ja siis paremale'pöörata. Kiiruse suurendamisest võib abi olla ainult möödasõidu lõppetapil sõidutee parempoolsele osale suundumisel. Kui autod on aga alles kõrvuti ja selle kiirus, kellest möödutakse, suur, laheneb olukord palju kiiremini pidurdamisega. Ühtlasi jätab pidurdamine vastuliikujale aega oma kiiruse vähendamiseks ja suuna muutmiseks.
« Tagasi