Juhendamise eesmärgiks on anda autokoolis õppivale või autokooli lõpetanud isikule sõidupraktikat.

Isik, kes õpib mootorsõidukijuhi koolituskursusel või on koolituskursuse lõpetanud, võib juhtida mootorsõidukit sõidupraktika saamise eesmärgil teise isiku (edaspidi juhendaja) juuresolekul järgmistel tingimustel:

juhendajal peab olema vastava kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt viis aastat. Juhiloa omamise aja hulka arvestatakse esmase juhiloa omamise aeg , juhendaja tunnistust ei anta esmase juhiloa omajale.

juhendajal ei ole kehtivaid karistusi mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtimise eest ega liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest käesolev seadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või mille eest juhtimisõigus on ära võetud, arvestades karistusregistri seaduse §-s 25 nimetatud karistusandmete kustutamise tähtaegu;

juhendaja on saanud Maanteeametilt tunnistuse selle kohta, et ta vastab punktides 1 ja 2 nimetatud tingimustele;

juhendaja võib läbi viia sõidupraktikat isikule, kelle nimi on märgitud juhendaja tunnistusele.

Juhendajaks võib olla ka mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistust omav isik.

Juhul kui juhendatav on noorem kui 18-aastane, võib juhendajaks olla üksnes tema seaduslik esindaja.

Õppesõiduautol, -veoautol, -bussil ja -autorongil ning mootorsõidukil, mida kasutatakse sõidupraktika saamise eesmärgil, peab olema eest ja tagant nähtav õppesõiduki tunnusmärk.

Mootorsõidukijuhi juhendaja tunnistuse taotleja peab esitama liiklusregistri büroole juhendaja tunnistuse väljastamiseks:

1. isikut tõendava dokumendi
2. juhiloa, kui liiklusregistris puuduvad andmed kehtiva juhiloa kohta;
3. juhi kehtiva tervisetõendi, välja arvatud kui juhi tervisetõendi andmed liiklusregistris on kehtivad ja juhi terviseseisund ei ole muutunud või kui tervisetõendi väljastaja on andmed esitanud elektrooniliselt liiklusregistrisse.

Juhul, kui juhendajal on mootorsõiduki sõidupraktika juhendamisel kaasas lisaks juhendajatunnistusele ka juhiluba, pole vaja fotot esitada. Juhendaja tunnistuse väljastamisel kantakse juhendaja tunnistuse esiküljele märge „Kehtib koos juhiloaga”.

Mootorsõidukijuhi juhendaja tunnistuse väljaandmise korra ja tunnistuse vormi kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister määrusega.

Mootorsõidukijuhi juhendaja meelespea

Hea juhendaja!

Käesolev „Mootorsõidukijuhi juhendaja meelespea“ on mõeldud just Sulle, kes sa soovid kogenud juhina anda panuse liiklusohutuse tagamiseks ning aidata noorel juhikandidaadil läbi mitmekülgse sõidupraktika ohutuks, iseseisvaks, vastutustundlikuks ning teisi liiklejaid arvestavaks juhiks kujuneda.

Juhendaja meelespea annab Sulle selgitava ülevaate juhendamise eesmärgist, juhendaja rollist ning sõidupraktika tähtsusest noore juhi ettevalmistamisel. Ühtlasi jagatakse sulle praktilisi näpunäiteid mootorsõidukijuhi juhendamiseks ning sõidupraktika edukaks läbiviimiseks.

Juhendamise eesmärk

Juhendamise eesmärk on pakkuda autokoolis õppivale või autokooli lõpetanud noorele algajale juhile mitmekülgset sõidupraktikat, mis aitaks tal rohkem sõidukogemust saada, juhile vajalikke oskusi omandada ning selle läbi ohutuks juhiks kujuneda.

Juhendaja ja tema roll

Juhendaja on kogenud juht ja eeskuju, kelle juhendamisel võimaldatakse autokoolis õppivale või autokooli lõpetanud noorele algajale juhile individuaalse sõidupraktika saamise kogemust.

Praktilise sõidukogemuse saamiseks tulekski noorel juhil sõita koos oma juhendajaga, kes talle lisaks autokoolis läbitud kohustuslikele sõidutundidele lisaväärtusega sõidupraktika saamise võimalust pakuks.

Juhendaja ei ole sõiduõpetaja ega võta endale tema rolli. Kui sõiduõpetaja eesmärk on noort juhti õpetada ning anda talle edasi juhile vajalikke süvateadmisi ja oskusi, siis juhendaja eesmärk on noort juhti suunata ning aidata tal iseenda sõidupraktika kogemuse pinnalt juhile vajalikke oskusi arendada ning ohutu sõidu käitumist omandada. Sõidupraktika käigus annab juhendaja ka oma juhendatavale nõu ja tagasisidet ning suunab teda juhina õigete väärtushinnangute poole.

Juhendaja isiksus ja koostööoskus

Juhendaja puhul mängib olulist rolli tema isiksus ja suhtlemisoskus. Oluline on mõista, et juhendaja ning juhendatava omavaheline koostöö ja hea läbisaamine on edu võti, muutes sõidupraktika meeldivaks ja huvitavaks kogemuseks. Sõidupraktika keskkond eeldab head mikrokliimat ja üksteise mõistmist, mis laseb juhendatava võimetel paremini esile tulla ning tagab hea koostöö.

Kui juhendaja on kannatlik, tal jätkub positiivset ja mõistvat suhtumist, siis tuleb ta juhendaja rolli ja juhendamisega edukalt toime.

Juhendajal tuleb juhendatava suhtes omada realistlikke ootusi ning mitte ära unustada, et juhendatav teeb vigu. Kui juhendaja ei suuda juhendatava eksimusi aktsepteerida ning satub ise paanikasse või vihastub, kui juhendatav teeb sõidupraktika käigus midagi ettearvamatut või rumalat, siis ei pruugi see inimene juhendajaks olemise rolli nautida.

Juhendaja vastutus ja kohustused sõidupraktika läbiviimisel

Juhendaja ei ole sõidupraktika ajal lihtsalt kaasreisija. Juhendajal on vastutusrikas roll, mis tähendab, et teda loetakse sõidupraktika ajal samuti juhiks, kes istub juhendatava kõrval oleval esiistmel.

Sõidupraktikat läbi viies peab juhendaja olema puhanud, rahulik ja heatujuline.

Juhendajal peab olema kaasas juhendaja tunnistus ning juhiluba või isikuttõendav dokument. Lisaks täidab juhendaja sõidupäevikut, mille kohta leiab täpsustavat infot antud juhendmaterjalist.

Pea meeles, et juhendamise ajal peab juhendataval olema kaasas õpingukaart või mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus, mis on juhendamise ajal juhtimisõigust tõendavaks dokumendiks.

Sõidupraktika läbiviimine

Sõidupraktika eeldab, et juhendatav õpib iseenda kogemustest, mida ta sõidupraktika käigus omandab. Seetõttu on oluline, et juhendaja ei hakkaks sõidupraktika käigus liialt domineerima ja liikluseksperti mängima. Need asjad, mis on sinu kui kogenud juhi jaoks elementaarsed ja iseenesest mõistetavad, ei pruugi seda olla aga juhendatava jaoks. Sõidupraktika alguses ei saa eeldada, et juhendatav, kes omandab alles juhile vajalikke oskusi ja kompetentsi on koheselt hea sõiduoskusega ohutu juht. Ära unusta, et ohutuks juhiks kujunemine võtab aastaid ning selleks on vaja rohkelt sõidupraktikat. Pealegi hõlmab ohutuks juhiks kujunemine enamat, kui seda on liiklusreeglite teadmine ja sõiduki valitsemise oskus.

Nõuandeid sõidupraktika edukaks läbiviimiseks

Juhendatava sõidupraktika edukaks läbiviimiseks tuleks juhendajal arvesse võtta mõningaid olulisi soovitus ja näpunäiteid:

1. sobita sõidupraktika juhendatava kogemuse ja ettevalmistuse tasemega;
2. kujunda juhendatava sõidupraktika suunitlusega kergemalt raskemale;
3. ära kiirusta juhendatavat takka ega mine temaga liiga vara tihedasse liiklusesse;
4. alusta sõidupraktikat lihtsamatest sõiduharjutustest ja ülesannetest;
5. anna juhendatavale võimalus ise aktiivselt oma sõidupraktika protsessis osaleda;
6. anna juhendatavale võimalus ise oma sõitu ja tegevust kommenteerida;
7. oska juhendatavat kuulata ning arvesta tema arvamusega;
8. ole positiivne ning kiida juhendatavat, kui ta teeb midagi hästi;
9. pea meeles, et lühemad sõidupraktika tunnid on märksa efektiivsemad;
10. anna juhendatavale tema sõidupraktika käigus konstruktiivset ja motiveerivat tagasisidet;
11. kujunda traditsioon, et iga sõidupraktika tunni lõppedes toimub sinu ja juhendatav vaheline diskussioon (mis läks hästi, mida tuleb veel arendada jne);
12. ära noomi ega kritiseeri juhendatavat;
13. vabane sõidupraktika ajaks häirivatest ja tähelepanu kõrvale juhtivatest teguritest, mis võivad juhendatava tähelepanu ja keskendumisvõimet häirida (nt autoraadio, muusika, mobiiltelefon jne);
14. väldi sõidupraktika läbiviimist, kui kumbki osapool (juhendatav või juhendaja) on väsinud või pinges;
15. muuda juhendatava sõidupraktika mitmekülgseks ja meeldejäävaks kogemuseks.

Nõuandeid stressi ja kriitikaga toimetulekuks

Juhendajal on vastutusrikas roll ning ta peab olema juhendatava tegevuse suhtes alati valvas ja tähelepanelik. Seetõttu võib juhendajal tekkida situatsioone, mis võivad teda juhendatava kõrval istudes ärevaks muuta ja stressi tekitada. Mõningane ärevus ja stressitase on normaalne. Liiga palju stressi ja pinget ei ole aga hea, seda enam, et sõidupraktika peab toimuma stressi-ja pingevabas õhkkonnas.

Stressi ja pinget võivad juhendajas tekitada tema enda mõtted ja emotsioonid, öeldes näiteks juhendatavale: „see oli kohutav, mida sa praegu tegid“. Juhendajana on sul võimalik oma stressi maandada, muutes oma mõtlemist. Oma energia säästmiseks tuleb juhendajal mõelda positiivselt ning aktsepteerida olukorda, et juhendatav teeb vigu. Teadmine, et „vigadest ju õpitaksegi“ aitab juhendajal kindlasti pingelisi ja stressitekitavaid olukordi vältida.

Sõidupraktikat läbi viies või tekkida momente, kus juhendatavale tuleb anda mõnikord ka kriitilist tagasisidet. Kriitikat tehes tuleb olla juhendajal äärmiselt taktitundeline, vältimaks olukorda, mil juhendataval võib kaduda igasugune motivatsioon ning ta tunneb, et ta ei ole millekski suuteline ning et ta ei saa millegagi hakkama. Selle asemel, et otsest kriitikat teha, keskendu ohutusele ning küsi juhendatavalt endalt, mida ta tekkinud situatsioonist arvab ning mis oleks võinud tema tegevuse tagajärjel kaasneda.

Juhendajana ära unusta, et kriitika peab olema positiivne ja sellel peab olema edasiviiv jõud!

Juhi kompetents

Noort juhti juhendades tuleks tähelepanu pöörata kõige olulisematele aspektidele, mis valmistab juhi kompetentsi omandamisel noorele juhile kõige enam raskusi:

Sõiduki valitsemine - juhtimisseadmete kasutamise oskus, automaatsed liigutused sõiduki juhtimisel ja käsitsemisel, sõiduki sujuv juhtimine erinevatel kiirustel ja erinevates ilmaoludes, sõidusujuvus nii sõidu alustamisel, aeglustamisel kui ka seismajäämisel;

Ohutunnetus - enda ja kaasliiklejate ohutuse tagamine ja juhi vastutustundlik käitumine, tähelepanelikkus, ettenägelikkus, kaasliiklejate tegevuse varajane etteaimamine, õige (olukorrale vastav) sõidukiiruse valik;

Liikluses toimetulek - liiklusreeglite rakendamine praktikas, liikluse jälgimise (“lugemise”) ning liiklusalaste situatsioonide tõlgendamise oskus, oskus kohandada oma tegevust vastavalt liiklusolukorrale, täpset ajastust otsuste ja tegevuste vastuvõtmisel (mitte liiga vara ja mitte ka liiga hilja), koostöö ja suhtlemisoskust teiste liiklejatega (teiste liiklejatega arvestamine), sõidumarsruudi planeerimist ja iseseisev liikluses toimetulek.

Sõidupraktika maht

Noore juhi ettevalmistuse tase, kes tuleb riiklikule sõidueksamile juhtimisõigust taotlema, peab olema sellisel tasemele, et kui ta sõidueksami sooritab, siis on ta valmis iseseisvalt ja ohutult sõitma. Juhi kvalifikatsioon eeldab, et juht valitseb sõidukit, ta on ohutu ning tuleb liikluses toime.

Selleks, et ohutuks juhiks kujuneda, ei piisa ainult autokoolis läbitud miinimum sõidutundide läbimisest. Lisaks autokooli kohustuslikele sõidutundidele vajab juhendatav täiendavat sõidupraktikat, mida saab pakkuda talle tema juhendaja. Juhendajaks võib olla ka sõiduõpetaja.

Enne riiklikule sõidueksamile tulekut oleks juhtimisõiguse taotlejal soovitav läbida vähemalt 100-120 sõidutundi või 3000-4000 km sõidupraktika koos oma juhendajaga.

Oluline on meeles pidada: mida rohkem sõidupraktikat noor juht saab, seda ohutum juht temast kujuneb!

Juhendatava sõidupraktika tuleks kombineerida autokoolis läbiviidavate sõidutundidega. Omamaks paremat ülevaadet juhendatava arengust ja ettevalmistuse tasemest, oleks juhendajal soovitav osaleda juhendatava sõidutundides, mida viib läbi juhendatava sõiduõpetaja. Võttes osa juhendatava sõidutundidest, avaneb juhendajale võimalus vestelda ka juhendatava sõiduõpetajaga, kes saab jagada praktilisis soovitusi ja nõuandeid juhendatava sõidupraktika edukaks läbiviimiseks.

Sõidupäeviku täitmine

Sõidupraktikat läbi viies täidab juhendaja alljärgnevat sõidupäevikut, mis annab ülevaate juhendatava sõidupraktika reaalsest mahust.

Sõidupäevikut tuleb juhendajal täita ausalt ja täpselt! Sõidupäevikut võib juhendaja täita nii läbitud sõidutundide, kilomeetrite või mõlema arvnäitaja osas (palun vaata alljärgnevat näidist ).

Sõidupäevik on juhendajale kättesaadav Maanteeameti koduleheküljel.

Täidetud sõidupäevik esitatakse esmase juhiloa taotlemisel Maanteeametile. Hetkel on sõidupäeviku esitamine küll vabatahtlik, kuid siiski väga soovitatav .

Ohutu sõidu käitumine

Ohutu sõidu käitumine eeldab, et juht mõistab ohte, oskab neid vältida ning teab, et tal tuleb seadusekuulekalt sõita.

Juhendaja ülesanne on arendada juhis ohutu sõidu käitumist ning juhtida noore juhi tähelepanu neljale kõige olulisemale ohu allikale:

1. alkoholi-ja narkojoobes sõit;

2. sõidukiiruse ületamine;

3. väsimus;

4. turvavöö mittekasutamine.

Enne juhendajaks hakkamist

Enne juhendajaks hakkamist tuleks esitada endale kolm olulist küsimust:

1. kas ma sobin oma isiksuseomadustelt juhendajaks?

2. kas ma olen juhendatavale kogenud juhina hea eeskuju (analüüsi ennast juhina ja oma sõidustiili)?

3. kas ma vastan mootorsõiduki juhendajale kehtestatud üldnõuetele?

Üldnõuded juhendajale

Juhendajale esitatavad üldnõuded:

1. juhendajal peab olema vastava kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt viis aastat;

Juhiloa omamise aja hulka arvestatakse ka esmase juhiloa omamise aeg.

2. juhendajal ei ole kehtivaid karistusi mootorsõiduki joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtimise eest ega liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest liiklusseadus näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või mille eest juhtimisõigus on ära võetud, arvestades karistusregistri seaduse §-s 24 nimetatud karistusandmete kustutamise tähtaegu;

3. juhendaja on saanud Maanteeametilt tunnistuse selle kohta, et ta vastab punktides 1 ja 2 nimetatud tingimustele;

4. juhendaja võib läbi viia sõidupraktikat isikule, kelle nimi on märgitud juhendaja tunnistusele.

Samuti peab juhendaja teadma:

juhendaja tunnistust ei anta esmase juhiloa omajale;

kui sõiduõppija on noorem kui 18-aastane, võib juhendajaks olla üksnes tema seaduslik esindaja;

õppesõiduautol, -veoautol, -bussil ja -autorongil ning mootorsõidukil, mida kasutatakse sõidupraktika saamise eesmärgil, peab olema eest ja tagant nähtav õppesõiduki tunnusmärk.

Edukat ja ohutut sõidupraktika läbiviimist soovib

Maanteeamet

Lisaks traditsioonilisele automaatkäigukastile pakuvad autotootjad mitu sama funktsiooni täitvat, kuid hoopis teise tööpõhimõttega isevahetajat. Autoesinduste abiga, kes vastavat tüüpi käigukastiga autosid müüvad, püüame selgitada, mis on mis.

Automaatkäigukast

Magnus Kaasik, tehniline spetsialist, United Motors AS

Tööpõhimõte

Tänapäevastes nn tavalises automaatkäigukastis tehakse ülekanne läbi planetaarsüsteemi, mida juhib hüdrauliliste sidurite kaudu hüdrauliline ja elektriline juhtplokk.

Eri sõidurežiimid

Autodel ja käigukastidel võivad erirežiimid erineda (ka nime poolest), siin levinuimad:

Sport (S) - käiguvahetus toimub kõrgematel pööretel ja viimast käiku ei lülitata. Winter (W - talv) - kohaltvõtt toimub teise käiguga, et vältida vedavate rataste läbilibisemist. Economy (E - ökonoomne) - käiguvahetus sooritatakse võimalikult vara, ehk sõidetakse madalate pööretega. Steptronic - käike saab vahetada käsitsi vastavalt soovile-vajadusele. Lisaks on tänapäevased automaatkäigukastid adaptiivsed ehk võimelised arvestama juhi sõidumaneeri ja vastavalt sellele käguvahetuspunkti nihutama. Kickdown-lülituse kaudu vahetatakse kiirendusel käik või kaks alla olenevalt kiirusest ja lülitatud käigust.

Kütusekulu ja kiirusomadused võrreldes manuaalkäigukastiga

Automaatkäigukastiga varustatud auto kütusekulu on suurem kui sama mootori ja võimsusega manuaalkäigukastiga autol. Vahe võib olla kuni 2 l / 100 km kohta, olenevalt mootori võimsusest.

Kiirendus sõltub autost ja sel kasutatavast tehnikast, tavaliselt on automaatkäigukastiga auto natuke aeglasem, kuid nüüdisaegse käigukasti korral võib olla ka sama kiire kui manuaalkäigukastiga.

Kas vajab hooldust?

Juba aastaid kasutatakse automaatkäigukastides nn longlife-õlisid, mis on tootjatel erinevad. Longlife-õlidele vahetusvälpa tehasest ette nähtud ei ole. Soovituslikult võiks õli vahetada pärast 200 000 km läbimist ja kindlasti koos õlifiltriga. Vanematel autodel võivad hooldusnõuded erineda.

Kuidas pukseerida?

Puksiiris võib automaatkäigukastiga autot vedada käigukangi N (neutraalne) asendis kiirusega kuni 50 km/h ja kuni 150 km. Eri mudelitel võivad kiirus- ja kauguspiirangud mõneti erineda. Vanematel mudelitel, millel on käigukasti õlivarras, soovitatakse enne pukseerimise algust lisada liiter õli, vältimaks kuumenemist ja kulumist (õlipump kastis ei tööta).

DSG-käigukast

Ivo Sults, tehniline koolitaja/konsultant, Saksa Auto AS

Tööpõhimõte

Ehituselt on tegu manuaalkastiga, mida lülitatakse automaatselt, see tähendab, et käigukast sisaldab sarnaseid hammasülekandeid nagu manuaalkastki. Ühe käigu pealt teisele üleminek toimub aga kahe sidurit abil. Sõites näiteks esimese käiguga on ühel võllil sisse lülitatud esimene käik ja sellele vastav sidur. Samal ajal on teisel võllil juba sisse lülitatud teisele käigule vastav ülekanne ja ootab ainult sidurite ümberlülitamist. Kui jõuab kätte aeg sisse lülitada teine käik, siis toimub see sidurite ümberlülitamisega. Elektroonika abil saavutatakse ümberlülitamisel sujuvus, see tähendab, et veomomenti vedaval siduril vähendatakse ja osa momendist kantakse üle teisele sidurile - kuni kogu veomoment on teisele sidurile kantud ja esimene sidur täielikult lahutatud ehk sisse on lülitatud teine käik. Nii saavutatakse sujuv käiguvahetus - kuigi käiguvahetusel mootori pöörded kukuvad, siis auto kiirendab ikka ühtlaselt, käiguvahetus toimub veomomenti katkestamata.

Erinevad sõidurežiimid

Olemas on D, S ja Tiptronic asendid. D - tavaline ökonoomseks sõiduks loodud programm. S-asendis vahetab DSG käike sportlikult ehk järgmine käik lülitatakse sisse hiljem, suurematel pööretel ja tagasi alla varem. Tiptronic-asendis saab juht ise manuaalselt valida, millal ta tahab käiku vahetada. Seda saab teha käigukangi abil või kui roolil on käiguvahetuslabad, siis nende kaudu.

Kütusekulu ja kiirusomadused võrreldes manuaalkäigukastiga

Et käiguvahetused on väga kiired, tagab DSG-käigukast parema kiirenduse ja väiksema kütusekulu kui manuaalkast (see oleneb küll konkreetsest autost-mootorist), käiguvahetused on aga mugavamad kui automaatkastil.

Kas vajab hooldust?

DSG-käigukasti hooldus oleneb konkreetselt käigukasti tüübist.

Volkswagen kasutab kahte sama tööpõhimõtte, kuid natuke erineva ehitusega DSG-käigukasti (lisandumas on veel uusi). Kuuekäigulisel DSG-versioonil tuleb vahetada iga 60 000 km järel õli-õlifiltrit. Seitsmekäiguline DSG hooldust ei vaja.

Kuidas pukseerida?

Volkswageni puhul on olemas reegel 50-50st. Autot ei tohi pukseerida kaugemale kui 50 km ja mitte kiiremini kui 50 km/h.

Variaatorkäigukast

Henri Daum, Nissan Nordic Europe, Baltikumi turundusjuht. Variaatorkäigukastil ehk CVTl on pidevalt muutuv ülekandearv, mis muutub suurima ja väikseima ülekandearvu vahel. See saadakse kahe muudetava diameetriga ratta ning nendevahelise erilise konstruktsiooniga ülekandeketi (või rihma) abil. Seetõttu puuduvad tuntavad käiguvahetuse „jõnksud” (eriti kui võrrelda vanemate automaatkastidega).

Erinevad sõidurežiimid?

Sarnaselt automaatkäigukastiga võivad CVTl olla erirežiimid, mis muudavad käiguvahetuse loogikat (käiguvahetuse hetke sõltuvust mootori pööretest ja kiirusest). Eri mudelitel on need erinevad. Paljud nüüdisaegsed CVTd pakuvad ka n-ö käsitsivahetamise võimalust, vahetuspunkte, mida juht saab ise juhtida-valida.

Kütusekulu ja kiirusomadused võrreldes manuaalkäigukastiga

Võrdlus manuaalkäigukastiga ei ole kohane. CVT käigukastiga mudelid on ka manuaalkäigukastiga mudelitest pisut ökonoomsemad. Tehase andmetel on näiteks (2,5liitrise mootoriga X-Trail CVT kütusekulu kuni 8% ja CO2 emissioon on kuni 3% väiksem kui manuaalkäigukastiga). CVT võimaldab hoida mootori pöördeid kõige optimaalsemas pööretevahemikus. Seda ei suuda ükski manuaal- ega automaatkäigukast. Kokkuvõttes kehtivad säästmiseks nagu teistelgi käigukasti tüüpidel tavalised ökonoomsussõidu reeglid - mis peamine, gaasipedaali tuleb vähem pressida. Lõppkiirus ja kiirendus jääb pisut manuaalkäigukastile alla.

Kas vajab eraldi hooldust?

Vanemad Nissani CVT-käigukastid kasutasid tavapärast automaatkäigukasti õli. Uuemad nõuavad spetsiaalseid Nissani originaalõlisid. Sõltuvalt mudelist ja CVT tüübist on vaja õli vahetada 90 000 km läbimisel või siis käigukasti juhtploki määratud hetkel (arvutab sõltuvalt auto kasutustingimustest õlivahetuse vajalikkuse ja seda kontrollitakse Nissani esinduses tavapärase hoolduse käigus).

Kuidas pukseerida?

Nissani CVT (ja ka automaatkäigukastiga) sõidukeid ei ole lubatud pukseerida, kui rattad on maas (kaks või neli). Vajadusel tuleb kasutada rataste all pukseerimisaluseid või asetada sõiduk veoplatvormile.

Robotkäigukast

Lauri Ert, tehniline nõustaja, Toyota Baltic

Tööpõhimõte

Tööpõhimõte sarnaneb tavalise käsitsi lülitatava sünkroniseeritud käigukastiga, kuid käikude valimine, lülitamine ja siduri lahutamine, libistamine, ühendamine on automatiseeritud. Kõik Toyota MMT-käigukastid on elektriliselt juhitud, ehk toiminguid, mida muidu teeb autojuht, tehakse elektrimootorite abil.

Erinevad sõidurežiimid

Peamised valikud on: E-Mode (Easy) ehk tavaline automaatrežiim, M-Mode (Manual) ehk juht saab ise käsitsi käiku valida. Es-Mode (Easy Sport) - sportlikku sõidustiili võimaldav automaatrežiim - hoiab mootori pööretevahemiku sellisena, et gaasipedaalile reageerimise aeg oleks lühim.

Kütusekulu ja kiirusomadused võrreldes manuaalkäigukastiga

Kütusekulu sõltub kindlasti autost - tehase andmeil on MMT-käigukastiga bensiinimootoriga Toyota Auris on näiteks manuaalkäigukastiga samast autost säästlikum, diislite puhul on kulu võrdne. Rohkem on asi kinni juhist: kes ja kuidas soove käigukasti juhtimiskeskusesse saadab.

MMT sobib rahulikku sõidustiili harrastavale sõidukiomanikule. MMT on aeglasem, sest õige käik valitakse nii, et kaitstud oleks keskkond (sisepõlemismootori mürgised heitmed võimalikult madalad) ja MMT mehaanilised osad.

Kas vajab eraldi hooldust?

Toyota robotkäigukastid ei vaja eraldi hooldust - hooldatakse vastavalt käsilülitatava kasti hooldusreeglitele.

Kuidas pukseerida?

Sarnane käsilülitusega manuaalkastiga - et õlitus ei ole rõhu all (ei vajata mehaanilist õlipumba käitust), saab pukseerida vabakäigul.

www.autoleht.ee/uudised?id=2475

Autosõit kulutab loodusressursse ja tekitab ka õhureostust. Samas ei saa autost loobumist igaühele soovitada. Nüüd vaatame kuidas olla „säästev“ autojuht. Säästes kütust, säästate loodust ja raha.

Kuidas saate säästa enda raha ja ümbritsevat keskkonda.

Käige autoga regulaarselt hoolduses. See tagab autole pika eluea ja hoiab kütusekulu kontrolli all.

Hoidke rehvirõhk normaaltasemel, võite säästa 3%.

Vahetage õli vastavalt vajadusele. Õige mootoriõli kasutamine hõlbustab auto mootori tööd ja sellega vähendate kütusekulu.

Kontrollige ja vahetage õhufiltreid. Ummistunud filter võib pärssida auto suutlikkust kuni 10%.

Kasutage kliimaseadet üksnes siis kui Te seda tõesti vajate.

Ärge hoidke suure kiirusega sõites aknaid avatuna. See suurendab õhutakistust ning suureneb ka kütusekulu.

Ärge hoidke auto katusel katuseraame kui Te seda parasjagu ei kasuta. Katuseraami kasutamine suurendab samuti kütusekulu.

Ärge hoidke pikema seismise korral mootorit töös.

Osta endale sobiva suurusega auto. Nelikveoga suur maastur kulutab alati enam kütust, kui väiksem pereauto. Küsi endalt, millist autot sa tegelikult vajad. Luukpärad on tavaliselt ökonoomsemad kui sedaanid, mis on omakorda etemad kui universaalid, mis on vähem kulukad kui linnamaasturid.

Ühtlane ja rahulik sõidustiil on kütusesäästlik ja turvaline

Väldi suuri kiirusi ka siis kui see on lubatud, sest üle 90 km/h kiirustel hakkavad eriti kiirelt tõusma lämmastikoksiidide heitmed

Pikemaid sõite tehes uuri aegsasti sõpradelt ja tuttavatelt, kas ehk on ka neil samasse kanti asja.

Kui kasutad autot peamiselt tööle sõiduks, uuri, kas sinu lähedal elab mõni su töökaaslane, kelle saaksid hommikuti peale võtta nii maksimeerid auto kasutegurit

Planeeri käike ette - kaugemaid sihtpunkte külastades mõtle eelnevalt läbi, kas sul on ehk samas kandis veel asjaajamist

Sõida mõõduka kiirusega. Lisaks sellele, et liigsest kiirustamisest hoidumine säästab kütusekulu arvelt, vähendab see ka võimalust, et auto satub avariisse. Oluline on hoida sellist kiirust, et kilomeetreid kütuseliitri kohta tekiks võimalikult palju.

Kasuta õiget käiku. Liigu kõrgemale käigule kohe, kui see võimalik on. Samas väldi auto koormamist kõrgema käiguga, kui oled parasjagu mäkke tõusmas. See kulutab enam kütust ja ei ole mootorile hea.

Sõida sujuvalt. Väldi mõttetut rabelemist, inimeste ärritamist oma sõidustiiliga ja pidevaid möödasõite. Hoia õiget pikivahet ja aeglusta, kui oled lähenemas liikluse sõlmpunktidele.

Sujuva sõidu rusikareegel ütleb, et mootoripöörded peaksid olema alla 2500 rpm bensiinimootori korral ja alla 2000 rpm diiselmootori korral. Sõites 80-kilomeetrise tunnikiirusega kulutad 30% vähem kütust, kui 110-km tunnikiirusega sõites.Iga läbitud 10000km kohta tekitab tavaline auto oma kaalu jagu CO2.

Iga säästetud bensiiniliiter hoiab ära 2kg CO2 emissiooni. Sekundiks gaasipedaali põhja vajutades kulutad sama palju vingugaasi, kui poole tunnise normaalse sõiduga.

Kasuta õigeid jalatseid. Pehmetallaliste jalanõudega on pedaali tunnetamine lihtsam.

Hoolda autot. Halvasti hooldatud auto kulutab kütust ebaefektiivselt. Kindlasti kontrolli rehvirõhku kord kuus hommikuti, kui rehvid on külmad.

Jälgi õhufiltri olukorda ning lase seda igal õlivahetusel kontrollida. Ummistunud õhufiltri vahetus tõstab auto kütusekasutuse efektiivsust kuni 10%.

Ära tassi kaasa mõttetut kraami. Hoia pakiruum üleliigsetest asjadest vabana, sest ka see vähendab kütusekulu.

Küsi endalt, kas sa ikka pead sõitma. Alla 3-km lõikude läbimine autoga on kõige keskkonnavaenulikum, sest külm ja koormatud mootor tekitab 60% võrra enam emissioone, kui soe mootor.

Planeeri oma liikumist. Kui sa pead ühe päeva jooksul ära käima näiteks poes, polikliinikus ja raamatukogus, siis planeeri kõik need käigud ühe autosõidu sisse. Sa ei pea iga kord koju tagasi sõitma ja uuesti sõitu alustama.

Väldi tipptunde. Ummikud viivad alla nii sinu tuju kui ka autosõidu efektiivsuse.

Kasuta auto konditsioneeri vaid siis, kui seda väga vaja on. Madalama kiirusega sõites (kui õues just väga palav ei ole) on tõhusam aknad alla keerata. Üle 70-km tunnikiirusega liikudes on tõhusam kasutada auto ventilatsioonisüsteemi, sest suurel kiirusel liikuvale autole avaldavad avatud aknad koormust.

Vaatame, akna taga juba talvega piirnev hall sügis, iga autoomaniku peas kerkivad taas kõhklused: kas talverehvid kestavad kevadeni või tasub uued osta? Naeltega või ilma? Teadjad mehed soovivad rehve vahetada juba püsiva pluss 3-4 kraadi juures, just siis hakkab autode armatuurlaual põlema lumehelbe-kujuline tuluke või siis kiri (Ice possible).

Igal sügisel tabab meid suure üllatusena ikka sama küsimus - milliseid rehve valida? Maitseküsimus? Kas ikka on? Kõik sõltub sellest, kus kulgeb teie igapäevane tee. Rehvivalikul peaks kindlasti jälgima autotootja poolt ette nähtud kiirus ja koormusindeksit. Autode kaal, võimsus ja otstarve on väga erinev. Teadlik rehvivalik parandab maanteeohutust ja vähendab keskkonnamõjusid.

Kõigepealt peaks arvesse võtma, kui palju autoga aastas sõidetakse! Kui aastas sõidetakse 25 000 ja rohkem kilomeetreid ja mitte ainult 50-70 km/h on soovitatav osta kvaliteetsed rehvid. Enne rehvi soetamist tuleb üle kontrollida ka velje seisukord.

Naastrehvi kasuks peaks otsustama vähese sõidukogemusega juhid ning autoomanikud, kelle auto on väike ja kerge.

Eesti tingimustes on paremate omadustega naastrehv, sest sagedased ilmamuutused, teede kiire jäätumine on see, kus ohtliku olukorra tekkimisel on naastrehviga auto üle kontrolli saavutamine lihtsam, võrreldes lamellrehviga.

Talverehvide soetamisel tuleb meeles pidada, et kui liikumist on ka välismaal, siis enamikus Euroopa maades ei lubata kasutada naastrehve.

Lamellrehvid on muutumas üha populaarsemaks. Üks suurematest põhjustest, miks valik kaldub lamellide poole, on see, et enamus sõite toimub linnas.

Eestis on talved läinud väga karmiks ning seetõttu võiks valida pehme seguga lamellrehvid. Kõvema seguga lamellid sobivad autole, mis sõidab talvel väga minimaalselt ja kasutatakse M+S tähisega rehve aastaringi.

Lamellrehvide eluiga, võrreldes naastrehviga on lühem, kulumine algab, kui temperatuur ületab 7-9 soojakraadi.

Kui kaua kestavad uued rehvid, see sõltub sinust ja sinu sõidustiilist. Pehme seguga lamellrehvid 2-3 aastat, umbes 45 000 km. Vaatamata heast rehvimustrist on neli aastat vana rehv juba kivistunud kummiseguga ning selle pidamine jaheda ilmaga ja märjal teel pole enam hea.

Tahad rohkem teada, küsi nõu kindlasti rehvimüüjatelt!

Talverehvi valimine

Selleks, et kuni rehvivahetuseni ohutult liigelda, peab sõidukijuht valima ilmastikuoludele vastava sõidukiiruse, vältima ootamatuid manöövreid ja hoidma tavalisest suuremat pikivahet. Liigelda tuleb vastavalt sõiduki tehnilisele seisundile, ilmastikuoludele ja juhi võimetele. Iga sõidukijuht peab enne talve veenduma selles, et tema sõiduk on talihooajaks valmis - kontroll peab olema põhjalik alates rehvide seisukorrast kuni talvise klaasipesuvedeliku olemasoluni.

Kui rehvidega on ka eelnevatel hooaegadel sõidetud, siis tuleb mõõta rehvi turvisemustri sügavust ning naastrehvil kontrollida naastude seisukorda. Rehvidega, mille mustrisügavus on alla kolme millimeetri, sõita ei tohi. Soovitav on kasutada talverehve, mille mustrisügavus on üle viie millimeetri. Uutel rehvidel on see üle kümne millimeetri.

Paremas seisukorras või uued rehvid tuleks paigaldada tagateljele sõltumata sellest, kas tegu on esi- või tagaveolise autoga. Korraga tohib sõidukil kasutada ainult kas lamell- või naastrehve.

Taastatud rehvi ostmisel tuleb olla ettevaatlik, sest nende kvaliteet võib olla väga kõikuv. Ebakvaliteetne taastatud rehv võib vastu pidada vaid ühe talve. Protekteeritud rehvidelt peab saama välja lugeda protekteerija firma nime. Ebamääraselt markeeritud kaupa osta ei maksa.

Rehvivalik sõltub peamiselt sellest, millistes tingimustes sõidukijuht liikleb. Mõlemal rehvitüübil on oma head ja vead.

Naastrehv kulutab teekatet ning on kõrge müratasemega. Seevastu on sel pikk eluiga ning uuena ostetud rehv kestab mitu hooaega. Lisaks võimaldab naastrehv muutlike ilmastikuolude korral lamellrehvist kiiremat sõitu.

Lamellrehv seevastu ei kahjusta teed ning on vaikne, kuid kulub kiiremini kui naastrehv. Lamellrehvi kindel eelis seisneb keskkonnasäästlikkuses - lisaks teede kahjustamise vähendamisele tekitavad need vähem müra ja lenduvaid teekatte osakesi. Naastrehvide kasutamine on paljudes riikides keelatud, mistõttu on lamellrehv reisivale juhile naastust sobivam. Lamellrehvidega võib sõita ka aastaringselt, kuid neid ei ole siiski mõtet suvisel perioodil asfaldil kulutada.

Kõrgema hooldustasemega maanteedel ja linnatänavatel ei ole liiklusohutuse osas olulist vahet naast- või lamellrehvide kasutamisel enamuse talveperioodi jooksul, kuid madalama hooldustasemega teedel ei saa alahinnata naastrehvide vajalikkust praeguse liiklusohutuse taseme säilitamiseks.

Enne valiku tegemist tuleks mõelda sellele, kus peamiselt liigeldakse. Näiteks ei ole juhil, kelle sõidud piirduvad Tallinna ühest linna otsast teise sõitmisega, mõtet naastrehve kasutada, kuna üldiselt on linnaliikluses naastrehvist rohkem kahju, kui kasu. Seevastu neile, kes sõidavad suurema osa ajast kõrvalmaanteedel või küla vahel, soovitab Maanteeamet osta naastrehvid, sest muutlike ilmastikuolude tõttu on see turvalisem.

Naastrehvi eelis lamellrehvi ees tuleb esile jäisel teel - lumisel teel sõites on lamellrehvi haardumine isegi parem, kuid kiilasjääl ei ole naastrehvile vastast. Kokkuvõtteks: lamellrehv on pigem lumise ja lörtsise tee rehv, naastrehv on eelkõige jäise tee rehv.

Kõige olulisem, mida sügis-talvisel ajal meeles pidada, on see, et vastavalt teeolude muutustele tuleb vähendada sõidukiirust ning kohandada sõiduvõtteid vastavalt tee ja ilmastikuoludele. Olgu rehv nii hea kui tahes, auto teelpüsivus sõltub lõpuks ikkagi sõidukijuhist.

Maanteeameti seisukoht naastrehvide keelustamisest Eestis:

Maanteeamet ei pea vajalikuks ning mõistlikuks naastrehvide lauskeelustamist ega naastrehvide kasutamise maksustamist lähiaastatel. Teekatetele avaldatava kahju vähendamiseks on piisav naastrehvide lubatud kasutusperioodi lühendamine praeguselt seitsmelt kuult viiele ja poolele kuule ehk alates 15. oktoobrist kuni 1. aprillini tingimusel, et perioodi võib pikendada vastavalt ilmastikuoludele. Vastavasisuline ettepanek on esitatud MKMile edasiseks menetlemiseks.

Ohutu ja säästliku sõidustiili põhilisteks eesmärkideks on:

1. Vähendada keskonnasaastet (heitgaaside hulk ja müratase)
2. Tõsta sõidu turvalisust ja vähendada sõidustressi
3. Kahandada avariiohtu
4. Säästa nii kütust kui ka sõidukit

Mõned kuldreeglid:

Sõida tahhomeetri rohelises alas. Sõites selliselt, et mootori pöörded jäävad vahemikku 1200 - 1600 p/minutis, kaasneb madalam kütusekulu, väiksem müratase ning vähem heitgaase.

Kiirenda mõõdukalt

Kiirendamisel mitte ületada 1800 p/minutis - kõrgemate pööretega kaasneb oluliselt kõrgem kütusekulu. Samuti ei ole soovitatav kiirendada ökonoomsetest pööretest madalamate pööretega, (vahemikus 600-1100 p/minutis), ka sellisel juhul kaaseneb kõrgem kütusekulu.

Käike vaheta õigeaegselt

Käike vahetatakse vastavalt vajadusele kõrgemale või madalamale käigule nii ruttu, kui võimalik. Hoides pöörded ökonoomses vahemikus saavutatakse väiksem kütusekulu.

Jälgi liiklust tähelepanelikult

Liiklust jälgitakse kaugele ette ning tegutsetakse sellele vastavalt. Hoitakse piisavat pikivahet, et aegsasti oma manöövreid ja peatumisi planeerida, vältida äkilisi manöövreid (järsud kiirendused ja pidurdamised) ning seega kahandada avariiohtu. Veeremisenergiat kasutatakse maksimaalselt ära, pidurdatakse mootori ja retarderiga (ehk jõuülekandepiduriga), see alandab keskmist kütusekulu, on sujuvam ja säästab piduri detaile.

Kurve läbi ökonoomselt

Kurvi võtmist plaanitakse ette aegsasti, kurvi sisenetakse kõrgeima käiguga, millega kurv on läbitav. Sobiv kiirus kurvi läbimiseks on vajalik saavutada enne kurvi sisenemist, kurvis olles on pidurdamine oluliselt ohtlikum. Kurv läbitakse ühtlase gaasiga ja kiirendamist alustatakse alles peale ohtutut kurvi läbimist.

Kontrolli sõiduki rehvirõhku regulaarselt

Rehvirõhk alaneb normaalselt 0,1 bar kuus. Lubatust 0,1 bar madalam rehvirõhk suurendab kütusekulu ca 1%. Rehvirõhu langedes alla tehase poolt etteantud normi suureneb müratase mitmekordseks ning olulisel määral rehvide kulu.

Ära lase mootoril põhjuseta töötada

Alusta sõitu niipea, kui klaasid on jää- ja uduvabad, mootor soojeneb sõidu ajal paremini. Pea meeles, et tühikäigul töötava mootori väljalaskegaasid reostavad õhku meie ümber.

Ohutuks möödasõiduks peab autodel olema küllaldane kiiruste vahe. Hoidudes eesliikujale nii lähedale kui võimalik, on sõidutee halvasti nähtav ja kiiruste vahe puudub.

Vajalik möödasõiduteekond sõltub nüüd auto kiirendusest, mis suurel kiirusel ja otseülekandel jääb väikeseks.

Vilunud juhid toimivad teisiti. Nad hoiduvad eessõitjast kaugele ja annavad suunamärguannet, kuni selgub, et möödasõit on ohutu ja eessõitja möödasõidust teadlik. Siis jälgivad, kas pole tagantlähenejaid, lülitavad sisse madalama käigu ja suurendavad kiirust.

Nii saavutatakse suur kiiruste vahe ja möödasõit võtab vähe aega. Vastuliikuja olemasolu korral hakatakse kiirust koguma ajal, mil see jõuab eesliikujaga kohakuti.

Möödumisel valitakse külgmine vahekaugus (intervall) seda laiem, mida suurem on autode kiirus.

Kiirusel 60 km/h peab see olema ligikaudu meeter. Kunagi ei sõideta aga teepeenrale, sest see võib olla pehme ja libe, mistõttu auto kaotab juhitavuse.

Möödasõit lõpetatakse selliselt, et see, kellest mööduti, ei pea pidurdama ega suunda muutma.

Õigesti tuleb tegutseda ka siis, kui endast möödutakse. Kõige rohkem halvendab möödasõidutingimusi eesmise auto kiiruse suurendamine. Kui eessõitev juht märkab oma teepoolel takistust ja autod liiguvad juba kõrvuti, peab ta kiirust vähendama, ja kui vaja, seisma jääma.

Võib juhtuda, et sõidetakse mitmekesi aeglase liiklusvahendi kannul. Kui nüüd möödasõidu alustamisel jääb märkamata, et ka endast sõidetakse mööda, satub tagumine auto väga raskesse olukorda. Ta peab järsult pidurdama. Vastasel korral tekiks tal kahekordne möödasõit, mis on keelatud, sest kiirus läheks suureks ja sõidutee jääks kitsaks. Lisaks sellele aheneb viimase auto vaateväli.

Kõige kriitilisem olukord tekib ootamatul vastuliikuja nähtavaleilmumisel. Nüüd on juhtide koostöö ainus, mis võimaldab rasket avariid vältida.

Kuidas aga õigesti otsustada, mida teine auto teha kavatseb? Nii üheaegne kiiruse suurendamine kui ka eessõitja pidurdamine saavad saatuslikuks.

Kõige õigem, mis eessõitja teha saab, on keerata nii palju paremale, kui sõidutee laius lubab. Kuni möödasõitja otsus pole selgunud, ei tohi eessõitja kiirust muuta.

Kui ka vastuliikuja sõidab parempoolsele teeservale, mahuvad külmaverelise tegutsemise korral kolm autot teele kõrvuti. Peale selle jääb möödujale võimalus pidurdada ja siis paremale'pöörata. Kiiruse suurendamisest võib abi olla ainult möödasõidu lõppetapil sõidutee parempoolsele osale suundumisel. Kui autod on aga alles kõrvuti ja selle kiirus, kellest möödutakse, suur, laheneb olukord palju kiiremini pidurdamisega. Ühtlasi jätab pidurdamine vastuliikujale aega oma kiiruse vähendamiseks ja suuna muutmiseks.

Mugav sõiduauto liigub müratult ja sujuvalt ning juhi vaateväli on avar. Seepärast näib kiirus tegelikust väiksemana. Auto liikumiskiirusest saab parema ettekujutuse, kui arvutame selle meetrites sekundis.

Selleks tuleb spidomeetri näit jagada 3,6-ga.

Kiirus km/h 30 50 70 90

Kiirus m/s 8,3 14 19 25

(loe: 30km/h=8,3m/s, jne.)

Kui kiiruse suurendamisel 40-lt 50-le kilomeetrile tunnis hoitakse 100 km läbimisel kokku 30 minutit, on aja sääst 90-lt kilomeetrilt sajani tunnis vaid seitse minutit.

Kümnekilomeetrisel distantsil võidetakse aga ainult 40 sek. Ülisuur kiirus väsitab, kulutab palju bensiini ja koormab autot, mistõttu säästetud minutid kaovad ülevaatusteks ja suitsutundideks.

Veel petlikum on meeletu kihutamine igal vabal teelõigul, sest kiire sõidu aja osatähtsus üldsõiduajas on väike. Peale selle kulub palju aega maksimaalkiiruse saavutamiseks ja pidurdamiseks. Kui sõita üks kilomeeter kiirusega 40 km/h ja teine 120 km/h, kujuneb keskmiseks 60 km/h, sest 1,51 minutit sõidetakse aeglaselt ja 0,5 minutit kiirelt. Maanteesõitudel tuleb arvestada, et kurvide läbimise ja teistest liiklusvahenditest möödasõidu tõttu jääb tegelik kiirus spidomeetri järgi hoitavast ligikaudu 10 km/h väiksemaks.

Linnas rikub kiire sõit liiklusrütmi ja hoiab eriti vähe aega kokku, sest distantsid on lühikesed. Teatud liiklusintensiivsuse korral ei suurenda üldine kiiruse piiramine ajakulu peaaegu üldse, sest sõidukitevahelised ohutud distantsid lühenevad, mistõttu pääseb kiiresti kõrvalteelt peateele. Ka väikese liiklusintensiivsuse korral näpatakse peateel kihutamisega võidetud aeg kõrvalteel ootajalt.

Kiirus on ohtlik peamiselt siis, kui ta ei vasta teetingimustele, liiklusolukorrale või juhi kogemustele.

Puudulik juhtimisoskus, mis aeglasel sõidul silma ei torka, saab kihutamisel saatuslikuks. Kiirust ei tohi suurendada igavuse tõttu või kaaslastele demonstreerimiseks.

Liiklusmärgid ja -eeskirjad määravad kiiruse ainult teatud kohtades.

Kuid ka piiratud maksimaalkiirust ei tohi

arendada alati. Kiiruse valikul tuleb arvestada teetingimusi, nähtavust ja vaatepiiri, liikluse intensiivsust ja ise¬loomu, samuti sõiduki iseärasusi ja seisundit.

Juht peab vähendama kiirust või peatama auto niipea, kui on karta, et tekib oht liiklemisele.

Teetingimused ei piirdu sellega, et üks tee on teisest libedam. Suurt mõju avaldab vajalikule peatusteekonnale tee pikikalle. Ka põikkallet tuleb arvestada, sest see soo¬dustab külglibisemist. Suure kiirusega on eriti ohtlik sõita kurvilisel teel, kus auto võib kaotada teelpüsivuse.

Üherealised maanteed ei ole kunagi ette nähtud sõiduks üle 120 km/h. Ühe suuna jaoks 4,5 m laiuse liiklusribaga teid ehitatakse kiirusele kuni 100 km/h ja 3,0 m laiuse liiklusribaga teid kiirusele kuni 80 km/h.

Nii suur kiirus võib olla ohutu ainult siis, kui teekate on terve ja kuiv, nähtavus hea ja puuduvad teised liiklusvahendid.

Vaatepiiri ahendavad teeprofiil, maastiku iseloom, teel ja selle kõrval asuvad takistused ning liiklusvahendid.

Kiirus tuleb valida selline, et alati oleks võimalik peatuda igas lähimas ohtlikus kohas: kurvi nähtava osa lõpus, mäetipus, bussipeatuses jne.

Nähtavus halveneb pärast päikeseloojangut, tiheda pilvisuse, vihma- ja lumesaju ning udu puhul, kusjuures kauged esemed muutuvad nähtamatuks, lähematel kaovad aga teravad piirjooned. Vastavalt nähtavusele valitakse kiirus, mille juures peatusteekond ei ole nähtavuskaugusest suurem.

Liiklusvahendi seisukord sõltub tema tüübist, vanusest ja tehnilisest korrasolekust. Mida kulunum auto, seda rohkem ta tõmbab tähelepanu sõiduteelt kõrvale. Ohtlik on kiire sõit kulunud rehvidega. Katusele paigutatud last vähendab teelpüsivust kurvides. Võõra autoga tuleb sõita aeglaselt ka heades tingimustes.